Tana palusin, et Mike mul enda autoga soitu harjutada lubaks. Nu vastutuleliku inimesena oli ta nous. Voi noh, eks tal ole veel vist see karma volg minu auto kasutamise ajast. A see selleks.
Kohe algusest laks koik muidugi usna nihu, sest ma ei ole tema autoga uldse harjunud ja suretasin autot ristmikul mitu korda valja jne, jube jube. No a siis hakkas asi paremini minema kuni hetkeni mil oige teeotsa maha magasin ja ootamatult kiirteel lopetasin (M11). See oli minu elu esimene kiirteel soit ja pean tunnistama, et usna jube kogemus. Onneks ei pidanud seal kaua seiklema sest loughtoni juures sain onnelikult kiirteelt maha. Peale seda oli muidugi narv sees ja pea laiali otsas ja ma ei suutnud enam uldse normaalset edasi soita . A nu igaljuhul suutsin ma meid elusalt ikka wansteadi tuua :) Eksmi ees on nuud ikka jube hirm, sest kuni tanaseni arvasin ma, et soidan taitsa oki doki.
Tristan oli sellel ajal turvaliselt lasteaias. Tana olevat olnud tunda, et ta minu jargi igatseb. Vaene poja :( Homme jaab ta ka pikaks paevaks, et seal olemisega harjuda. Mina uritan samal ajal elamise ara koristada ja veel soitmas kaia.
No comments:
Post a Comment