Eelmisel nadalal oli ajakirjanduses mitu artiklit sellest kuidas too ajal blogimine tooandjatele ei meeldi ja voib loppeda paremal juhul hoiatusega ja halvemal juhul vallandamisega. Nu ma siis uks nadal olin tubli ja ei kitjutanud too ajal aga selle tulemuseks on see, et pole uldse kirjutanud

Ausaltoeldes ei saa aru millal ma siis veel peaks blogima kui mitte naiteks lounapausi voi toopausi ajal? Peale tood suudan ennast viimasel ajal usna harva arvuti taha sundida ja veel vahem midagi kirjutama hakata. Uldiselt tegelt ei koti kah kas mind lastakse lahti voi mitte seega blogin edasi.
Ja uldiselt mina ei usu, et on olemas inimesi, kes 99% tooajast tood teevad, a nu voib olla on, aga ma ei ole vaga nainud, ikka on neid kes vaikeseid pause teevad ja oma asjadega tegelevad. Tegelt on ju kogu susteem nii ules seatud, et sul ei olegi voimalik nii elada, et sa uldse too ajal oma asjadega ei tegele aga see selleks.

Aga nuud muust!
Saksamaal oli vaga lahe, Bremen on ilus linnake, aga ma olen ikka sakslaste ollekultuuris sugavalt pettunud!!!! Teate nad ainult muuvad seal pubides uldiselt ainult 0.3 pudeleid, nu maitea, korralikku kannutait ei saa mitte kuskilt, oudne kohe.

Ule pika aja sai lobustuspargis kaidud ja ma arvan, et see jaab ka minu elu viimaseks sarnase asutuse kulastuseks: laksime vaaterattale mottega, et naeb linna ja puha, a nu kui me sinna olime peale kobinud hakkas ratas perutama nii mis kole: mingist linnavaatlusest ei saanud juttugi olla, tuli ainult kramplikult kinni hoida ja loota et sealt eluga tulema saaks: jube jube.
Ma ausona ei ole elus nii kiiresti poorlevat vaateratast nainud.

Nuud siis peaks veits tood tegema!