tanu tuletorjealarmile

Nii, ma ei ole jalle miljon ja uks aastat siia midagi kribanud. Ja seda jalle ajapuuduse tottu.
Trennis kaimine votab kogu minu vaba aja. Ausona :) :)
Aga kuna momendil lougab tuletorjealarm ja seetottu ei saa nagunii tood teha katsun miskit ules markida: kuivord seda teha saab kui keegi muudkui lougab “May I have your attention please, may I have your attention please: the fire has been reported in the building and blaa blaa blaa. Ja nii umbes 15 minutit juba.

Reisist:
Mallorcal oli jube lahe. Hotell oli hea, kui valja jatta asukoht, nimelt oli see korgel mae otsas (suureparane vaade muidugi) ja iga kord kui tahtsime hotelli minna/tulla pidime mooda loputuid treppe ja magesid turnima.
Tanu 5 kuulisele fitness firsti kogemusele elasin selle, kull vaikese vaevaga, ule ja tanu treppidele onnestus valtida puhkuse lisakilode teket (vaatamata ebatervislikule toidule ja muule holiday crapile).

Ilm oli suureparane: vedelesin rannas, ukspaev isegi 5 tundi jarjest (nu mina lihtsalt magasin sugavalt ja priit kasutas olukorda ara ning ei aratanud mind meelega ules), seega olin natukene paikesest polenud.

Uhel ilusal paeval rentisime odava raha eest uhe punase mootorsoiduki ja suudnusime saart avastama: viperustet kiuste joudsime lopuks oma ringreisilt tervelt ja onnelikult tagasi (teile teadmiseks, kiirtee koige kiiremal rajal ei ole hea 70 km tunnis soita :) :).
Parast esimest kiirtee shokki otsustasime liigelda korvalteid kasutades lootuses, et ehk on vahe kindlam (nu mitte vaga palju tegelt, sest teed on jube kitsad ja kiviaiaga piiratud) ja nii leidsime ennast vaga huvitavatest kohtadest kuhu ma arvan muidu ei olekski sattunud. Suurem osa Mallorca sisemaast nagi valja nagu Mehhiko seebikast, savionnid ja liivavaljad ja lage maa jne aga lopuks leidsime moned imeilusad linnakesed ja maed jne, nagu muinasjutust. Niii ilus.

Diskotamas ei kainudki, sest turismihooaeg oli labi ja kuskil suurt midagi ei toimud: oositi liikusid vaid uksikuid briti/saksa turistid kes lootusetul ilmel pubi ja pinti taga otsisid. Kogu moos.

Uldiselt oli jubr rahulik ja tore. Tosisem ebameeldivus saabus tagasiteel, sest ryanair tahtis meilt 72 naelase pagasi ulekilode eest. Oudne. Et maksmist valtida, pidime ostma mingi tobeda koti ja lahkusime saarelt jalas mitu paari teksaseid, seljas monusalt palju pluuse ja kampsuneid jne ja meie ei olnud mitte ainukesed :) :) Jube nome muidugi, et lennufirma reeglid on paiguti erinevad. (londonist tulles olid uhed eeskirjad ja palmast tulles teised).

muust:
Puhkuselt naastes hakkas mind vaike kurva uss kiusama aga tanaseks on see tanu teatud toredatele juthumistele unustatud ja momendil on jube hea tunne.

Kurva pohjusi on raske maaratleda, sest konkreetset nagu ei olegi (ma lihtsalt vist olengi vingats nagu Priit utleb). Tegelt lihtsalt poikad arritasid mind (maja oli koristamata ja siis jack va jobu oma modemi valja lulitamisega jne) ja veel moned too asjad ja siis asjad mida ma ei ole teinud, kuigi tahaks, koputavad sudametunnistusele sest aega laheb ruttu ja siis veel, see, et natukene harjumatu on ilma hassuta ja siis veel oli vaike eesti igatsus oli peal ja nii ta laks.
Onneks on nadalavahetus ja toredad inimesed ja see alati aitab.
Juba ootan jargmist :)