draama

Mingil seletamatul pohjusel ei suuda ma elada roosa ja rahulolevana. Alati kui asjad on paigas ja hasti on mul vaja mingi pseudoprobleem tekitada ja siis selle kallal niikaua ussitada kui see saabki probleemiks ja kui siis tulemus on kaes hakkab mul vaga kurb ja paha ja pean motlema, et kuidas saaks asja paasta. Vahest onnestubki, vahest mitte ja teiniekord jalle ei ole motetki uritada.. Nu ja vot nii juhtub koguaeg. Self sobtage on vist asja nimi. Oudne. Peaks kuidagi sellest ule saama aga momendil puudub igasugune idee. Iga kord kui jalle nii laheb molten, et edaspidi enam ei tee nii aga siis laheb koik jalle samamoodi.